jaan 13
Uute avastustega
Elu, Fotoblog, Heategevus, Hoiatused, Investeerimine, Juhtimine, Kõik, Poliitika, Suhted, Vaba Aeg Kommentaarid välja lülitatud
Kui nüüd meenutada 2011. aasta detsembrikuud, siis see oli täpselt niisugune ja huvitav, nagu ma oma eelmises postituses mainisin. Tõesti olid mõnusad ja kodused jõulud ning aastavahetus. Vahepeal võttis küll gripp mind rajalt maha, aga sain sellest kiirelt üle ning pärast jõuluaega ja enne uut aastat kõik haigused põetud. Uus aasta tuli edukalt ja vaikselt, just nii, nagu oma elu olen üritanud lihvida. Just selline see nüüd ongi!
Kuid veel on mõned lahtised otsad, mis vajavad investeeringuid ja lahendusi. Neist kõige karmimaks ehk see, mis mind pooleks aastaks koju on naelutanud, selleks ma püüangi rahulikuna võtta ja kõik dokumendid kokku koguda, et siis minna nende vastu, kes endist liiga palju arvavad ja üritavad kõike rahakotiga lahendada!
Alles pärast seda saan eluga edasi minna, enne pole see nii ulatuslikult võimalik. End ümbritsev ühiskond tuleb paika raputada täpselt nii, nagu kõik on toimunud kogu viimase aasta. See on palju pingutusi nõudnud, palju ebameeldivusi ja palju nö. maatasa tegemist. Vahepealsed tegemised on üsna edumeelsed olnud. Täna eelmise aasta tegemistele linnukesi märkides olen õnnelik, sest tehtud sai üle ootuste kordades rohkem kui 2011. aastalt üleüldse loota oleks osanud.
Isegi olen suutnud suurema osa negatiivsust enesest eemale tõugata ja luua end ümbritsema täiesti uue ning turvalise keskkonna. Hea, et avanes niisugune võimalus enda elukeskkonnast väljumiseks. Veel huvitavam on muidugi näha, mis minu eemal olemisest on muutunud, mis kokku varisenud ning kuidas tegelikult peab ikka RÄIGELT inimestele pinda käima! Miks? Selleks, et nad suudaksid vähekenegi oma elukombeid ja harjumusi heaoluühiskondlikumaks muuta. Korteriühistu esimehena näen, kui teed koosoleku ja loed sõnad peale, et rahvas ju ise suure prügihulgaga hävitab oma raha. Kahjuks need inimesed suutsid seda järgida ainult 1,5 kuud. Pärast seda on laiskus ja MINA MAKSAN taaskord esile toonud ning ei viitsita prügi sorteerida. Kui selleks on võimalus, et kogu majarahvas maksaks vähem… Nojaa, see on nende valik… kui ei soovita, otsigu uus esimees, kes maja asju paremini veaks või korraldaks. Minul kahju ei ole, keegi ju selle eest ei maksa mulle… Seega pole ka lisakohustus mõeldav… Milleks on maja täis inimesi ja kõik tahavad, et keegi juhiks, korraldaks, teeks, suunaks. Paistab, nagu üldsusel polegi omal pead otsas. Üks maja, üks rahvas, üks missioon! Seega kui keegi pole maja juhtima palgatud, oleks tarvilik jagada tööülesanded. Mõneti on see toiminud, ülejäänud osas EI OLE KELLELGI AEGA! Miks minul peaks olema? Ei pea… aga kaugele me niisuguse suhtumisega jõuame?
Ütlen päris ausalt, et olen viimasel ajal ka ise seda suhtumist rakendanud, et näha, mis ja millises suunas muutub. Näiteks ma ei tea hetkel, mis seis on Kuremaa Külaseltsi majandusaasta aruandega, sest ma olen eemal ja ka minul EI OLE AEGA! Igaühel oma elu! Selleks, et midagi toimuks/toimiks, on oluline inimene, kes on motiveeritud ja kes saab selle eest midagi, mis aitab tal ka iseenda igakuised arved maksta. Kõik me suuname üksteist vabatahtlikkusele, kuid kas see toob kellelegi toidu lauale?
Ülejäänud osas vastutab igaüks siiski iseseisvalt oma erahuvide eest! Mis siis õigemini juhtus? Üks inimene suutis mitmel erineval moel oma suhtumisega motivatsiooni maha tõmmata. Eks varsti tuleb rakendada oma stiili selleks, aga mitte tagasitegemiseks. Elu juba on selline, et kui soovid midagi ise teha, siis niikuinii astud oma tegemistega kellegi erahuvide varbale. Juhtub alati ja korduvalt! See ongi tee, mida mööda käies on võimalik jõuda unistuste täitumiseni. Ajan udu? Ei, sest kolmapäeva õhtul võtsin ma oma raamaturiiulist kunagi tehtud unistuste raamatu. Võtsin hilisõhtul selle lahti, sirvisin ja sulgesin raamatu kiirelt. Avastasin, et kõik, mis sinna kirja olin pannud või kleepinud. Selle olin ma kõik vahepeal unustanud, aga 90% unistusi oli seal juba täidetud. Hämmastav, see toimib! Läbi raskuste, aga kõik on võimalik!
Eile õhtupoolikul istusin veidi koos ühe partneriga, sisuliselt umbes 1,5h me vandusime kõike seda, mis pärsib meie kummagi edasiminekut oma huvide, hobide ja plaanidega. Inimesed, kes veel erakondadele pole oma kätt ulatanud, ärge seda ka tehke. Mitte kunagi te ei tea, kuna mingi hetk elus teile just mõne erakonna maailmavaateid pooldades saatuslikuks saab. See võib ka kõige kummalisemal moel toimida, sest igal pool on postil need inimesed, kes võitlevad omade pärast. Mina võitlen eesmärgi pärast! Minu keskerakondlase minevik ei kuulu tänasel päeval enam arutlemiseks! Muidu iseseisvalt tunnistan end parteituks, vanad kuldajad ei ole mulle muud kui hea mälestuse jätnud. Eelmine aasta kulus ka selles valdkonnas tõestamiseks, et mind ei huvita erakondlik kuuluvus inimestes vaid nende võimalused, nende mõtted, nende unistused. Meil on ju võimalus koos kõike paremaks teha, unustades need erakondlikud kuuluvused. Õppetunde olen megalt saanud, just sellepärast ma hetkel olengi see, kes ma olen. Ujun vastuvoolu nende seas, kes allavoolu ujuvad. See on samamoodi samastatav allakäiguga!
Sorry, kui keegi end sellest postitusest väga puudutatuna tunneb ehk ongi õige aeg silmad avada ja see protestimine Keskerakond või Reformierakond, Tupperware või Amway või Avon või Oriflame. Tarbige, mis on ohutu keskkonnale ja teile! Laske õlle vahul lahtuda ja vaadake läbi kuldkollase õlle klaasi põhja, nähke olukord ilma silmaklappideta!
Kurat, närvi ajab!
Nagu eile õhtupoolikul, saatsin firmale Vivocard plus hinnapäringu soovi ja ülimalt põhjaliku põhjendusega, miks kuidas ja mida vaja oleks. Oodates nende poolset mõistvat ja abistavat tagasisidet koos hinnapakkumisega. Viimaks oli tulemus see, et sain kirjaga närvis vastuse, nagu totaalsele lollile seletatakse lahti miks ja milleks ei sobi ning viimase lausena: „Meie soovitus on ja jääb, et liumägi tuleks paigaldada randa liivale, mitte vette.“ Seega see firma ei olnud huvitatud oma poolsest hinnapakkumisest ja ebameeldiva suhtumise osaliseks saades polnud ka omal huvi asja edasi ajada. Ega meil siis vaja pole, pakkujaid firmasid on ju Eestis küllalt. Nõme oli oma aega kulutada mitte millegi saamiseks. Võtke õppust ja arvestage, et mitte kunagi te ei tea, kes on teisel pool ekraani.
Aga kõigest negatiivsest hoolimata, mida on siin alati hea välja elada ja teile lugemiseks pakkuda, ei ole mu elu nii negatiivne. Lihtsalt tuleb elu õnnelikud pisiasjad enda lähedastele hoida ning tunda, mis on ÕNN!
Kuid veel on mõned lahtised otsad, mis vajavad investeeringuid ja lahendusi. Neist kõige karmimaks ehk see, mis mind pooleks aastaks koju on naelutanud, selleks ma püüangi rahulikuna võtta ja kõik dokumendid kokku koguda, et siis minna nende vastu, kes endist liiga palju arvavad ja üritavad kõike rahakotiga lahendada!
Alles pärast seda saan eluga edasi minna, enne pole see nii ulatuslikult võimalik. End ümbritsev ühiskond tuleb paika raputada täpselt nii, nagu kõik on toimunud kogu viimase aasta. See on palju pingutusi nõudnud, palju ebameeldivusi ja palju nö. maatasa tegemist. Vahepealsed tegemised on üsna edumeelsed olnud. Täna eelmise aasta tegemistele linnukesi märkides olen õnnelik, sest tehtud sai üle ootuste kordades rohkem kui 2011. aastalt üleüldse loota oleks osanud.
Isegi olen suutnud suurema osa negatiivsust enesest eemale tõugata ja luua end ümbritsema täiesti uue ning turvalise keskkonna. Hea, et avanes niisugune võimalus enda elukeskkonnast väljumiseks. Veel huvitavam on muidugi näha, mis minu eemal olemisest on muutunud, mis kokku varisenud ning kuidas tegelikult peab ikka RÄIGELT inimestele pinda käima! Miks? Selleks, et nad suudaksid vähekenegi oma elukombeid ja harjumusi heaoluühiskondlikumaks muuta. Korteriühistu esimehena näen, kui teed koosoleku ja loed sõnad peale, et rahvas ju ise suure prügihulgaga hävitab oma raha. Kahjuks need inimesed suutsid seda järgida ainult 1,5 kuud. Pärast seda on laiskus ja MINA MAKSAN taaskord esile toonud ning ei viitsita prügi sorteerida. Kui selleks on võimalus, et kogu majarahvas maksaks vähem… Nojaa, see on nende valik… kui ei soovita, otsigu uus esimees, kes maja asju paremini veaks või korraldaks. Minul kahju ei ole, keegi ju selle eest ei maksa mulle… Seega pole ka lisakohustus mõeldav… Milleks on maja täis inimesi ja kõik tahavad, et keegi juhiks, korraldaks, teeks, suunaks. Paistab, nagu üldsusel polegi omal pead otsas. Üks maja, üks rahvas, üks missioon! Seega kui keegi pole maja juhtima palgatud, oleks tarvilik jagada tööülesanded. Mõneti on see toiminud, ülejäänud osas EI OLE KELLELGI AEGA! Miks minul peaks olema? Ei pea… aga kaugele me niisuguse suhtumisega jõuame?
Ütlen päris ausalt, et olen viimasel ajal ka ise seda suhtumist rakendanud, et näha, mis ja millises suunas muutub. Näiteks ma ei tea hetkel, mis seis on Kuremaa Külaseltsi majandusaasta aruandega, sest ma olen eemal ja ka minul EI OLE AEGA! Igaühel oma elu! Selleks, et midagi toimuks/toimiks, on oluline inimene, kes on motiveeritud ja kes saab selle eest midagi, mis aitab tal ka iseenda igakuised arved maksta. Kõik me suuname üksteist vabatahtlikkusele, kuid kas see toob kellelegi toidu lauale?
Ülejäänud osas vastutab igaüks siiski iseseisvalt oma erahuvide eest! Mis siis õigemini juhtus? Üks inimene suutis mitmel erineval moel oma suhtumisega motivatsiooni maha tõmmata. Eks varsti tuleb rakendada oma stiili selleks, aga mitte tagasitegemiseks. Elu juba on selline, et kui soovid midagi ise teha, siis niikuinii astud oma tegemistega kellegi erahuvide varbale. Juhtub alati ja korduvalt! See ongi tee, mida mööda käies on võimalik jõuda unistuste täitumiseni. Ajan udu? Ei, sest kolmapäeva õhtul võtsin ma oma raamaturiiulist kunagi tehtud unistuste raamatu. Võtsin hilisõhtul selle lahti, sirvisin ja sulgesin raamatu kiirelt. Avastasin, et kõik, mis sinna kirja olin pannud või kleepinud. Selle olin ma kõik vahepeal unustanud, aga 90% unistusi oli seal juba täidetud. Hämmastav, see toimib! Läbi raskuste, aga kõik on võimalik!
Eile õhtupoolikul istusin veidi koos ühe partneriga, sisuliselt umbes 1,5h me vandusime kõike seda, mis pärsib meie kummagi edasiminekut oma huvide, hobide ja plaanidega. Inimesed, kes veel erakondadele pole oma kätt ulatanud, ärge seda ka tehke. Mitte kunagi te ei tea, kuna mingi hetk elus teile just mõne erakonna maailmavaateid pooldades saatuslikuks saab. See võib ka kõige kummalisemal moel toimida, sest igal pool on postil need inimesed, kes võitlevad omade pärast. Mina võitlen eesmärgi pärast! Minu keskerakondlase minevik ei kuulu tänasel päeval enam arutlemiseks! Muidu iseseisvalt tunnistan end parteituks, vanad kuldajad ei ole mulle muud kui hea mälestuse jätnud. Eelmine aasta kulus ka selles valdkonnas tõestamiseks, et mind ei huvita erakondlik kuuluvus inimestes vaid nende võimalused, nende mõtted, nende unistused. Meil on ju võimalus koos kõike paremaks teha, unustades need erakondlikud kuuluvused. Õppetunde olen megalt saanud, just sellepärast ma hetkel olengi see, kes ma olen. Ujun vastuvoolu nende seas, kes allavoolu ujuvad. See on samamoodi samastatav allakäiguga!
Sorry, kui keegi end sellest postitusest väga puudutatuna tunneb ehk ongi õige aeg silmad avada ja see protestimine Keskerakond või Reformierakond, Tupperware või Amway või Avon või Oriflame. Tarbige, mis on ohutu keskkonnale ja teile! Laske õlle vahul lahtuda ja vaadake läbi kuldkollase õlle klaasi põhja, nähke olukord ilma silmaklappideta!
Kurat, närvi ajab!
Nagu eile õhtupoolikul, saatsin firmale Vivocard plus hinnapäringu soovi ja ülimalt põhjaliku põhjendusega, miks kuidas ja mida vaja oleks. Oodates nende poolset mõistvat ja abistavat tagasisidet koos hinnapakkumisega. Viimaks oli tulemus see, et sain kirjaga närvis vastuse, nagu totaalsele lollile seletatakse lahti miks ja milleks ei sobi ning viimase lausena: „Meie soovitus on ja jääb, et liumägi tuleks paigaldada randa liivale, mitte vette.“ Seega see firma ei olnud huvitatud oma poolsest hinnapakkumisest ja ebameeldiva suhtumise osaliseks saades polnud ka omal huvi asja edasi ajada. Ega meil siis vaja pole, pakkujaid firmasid on ju Eestis küllalt. Nõme oli oma aega kulutada mitte millegi saamiseks. Võtke õppust ja arvestage, et mitte kunagi te ei tea, kes on teisel pool ekraani.
Aga kõigest negatiivsest hoolimata, mida on siin alati hea välja elada ja teile lugemiseks pakkuda, ei ole mu elu nii negatiivne. Lihtsalt tuleb elu õnnelikud pisiasjad enda lähedastele hoida ning tunda, mis on ÕNN!
